Kuna ma kirjutasin siia üks päev pika postituse ja peale "post" vajutamist tühi leht vastu vahtis, ei viitsinud uuesti teemat üldse ettegi võtta. Praegu aga aega on, tüdruk sööb diivanil õuna ja vaatab multikat.
Jõuludest siis. Mehega on mul lihtne. Leppisime ammu kokku juba, mida kummalgi vaja on ning need asjad ka aja jooksul siin oleme otsinud/saanud. Tavaliselt on muidugi tal stamp tekkinud, et "ma ei tea" ja "jõulud pole veel käes". Tema hakkab teadma alles detsembris või nädal enne jõule või..kas üldse. Kunagi pole tal ühegi tähtpäeva puhul mitte midagi vaja ja noh, eks ma pole vist ainuke, kellel selline elukaaslane. Kuna see aasta aga pakkusin talle ise asju välja, mida tal võiks kindlasti vaja olla, hakkaski õnneks kahest asjast kinni ning need ta saabki. Tüdruku puhul on see aga hoopis teine teema. Mõtled siis, et mida kõikidele vanaemadele ja sõbrannadele tellimuseks anda ja siis saad aru, et ainuke asi, millega tüdruk praegu mängib olen mina ise. Nii et kui mulle tutt pähe panna, on tüdruk jumala õnnelik..tuti pärast. Samuti uurisin, mida kõike võiks 2 aastasele lapsele kinkida, millest nagu kasu ka oleks. Lugesin erinevaid postitusi ja ise mõtlesin iga punkti juures, et "olemas, olemas, olemas, see küll vahva pole, olemas olemas..." ja nii olengi alguses tagasi. Kõik ladumistornid, ehitusklotsid, muusikariistad, legod, puidust pusled, pehmed loomad, raamatud, potid-pannid jne jne..kõik on olemas ja kõikidega on oksendamiseni mängitud. Tahaks juba kuskile minna või midagi teha, mis oleks nagu elamuse eest, aga mis 1,5 aastasele ikka meelde jääb? Ta magab lõunaune ära ja siis ei mäleta kes ta ongi :) Ah ei, seda mäletab küll, et "ÕU" ehk õun on hästi vahva asi. Hetkeks olemegi välja mõelnud siis beebikelgu, muinasjutu raamatu ja ... mitte midagi muud. Beebikelgu saame õe käest ja eks me vaatame, kui palju on tüdruk üldse nõus seal sees istuma. Kuna aga Tallinnas on asfalti rohkem kui kuskil mujal, on see üldiselt mõttetu. Siin peab poodi minemiseks tüdruk rohkem käima kui et saaks kelgul istuda. Seega jääb kelk Pärnusse vanaemade juurde. Raamatu puhul on asi aga nii ja naa kuna hetkel me talle unejutte ei loe ja vaevalt ta enne kaheseks saamist neid kuulama on ka nõus. Nii et me tõesti ei tea, kohe üldse ei tea. Igasuguseid ägedaid asju on muidugi olemas, aga kui asjad ainul kuhjuvad ja tüdruk ikka ei mängi, pole neist ka eriti kasu. Pole veel leidnud sellist mänguasja, mille juures tüdruk tunde asjataks. Tudutita on lemmik.. ja see on tudu ajaks. Aga eks näha ole, hetkel on veel jõuludeni aega ja varsti tuleb hakata jõulukinke kokku ostma ka teistele. See aasta tahaks midagi rohkem ise teha. Mõned mõtted juba on, ehk on see järgmise postituse teema. Ega see blogi pidamine mingi meelakkumine pole, mitu korda on alustatud, aga soiku jääb nii üht kui teistpidi. Nüüd võtsin selle ette eesmärgiga jäädvustada meie kolme elu siin pealinnas. Ehk annab rohkem ainest blogi pidamiseks ja ka tulevikuks mälestuste jaoks. Arutlen eluliste probleemide üle, mis meid 1,5 aastase tüdruku vanematena kimbutavad, ning jagan rõõmuhetki, mis sellise krati kasvatamisega alati kaasneb. Teemasid on palju, hakkamist olen ka täis, eks siis näha ole, mis saama hakkab! :)
|
MeistMinu nimi on Maris, olen 24. Elan elukaaslase ja 2-aastase tütrega Tallinnas ning see on meie teekond täitsa oma koduni ning kõik sellega seonduvast! Archives
January 2016
Categories |