Nagu ikka õhtuti vaatan ma televiisorit (mees magab juba, ärkab hommikul varakult) ning satun TLC selliste saadete peale, mis mul pool ööd magada ei lase. Täna sattusin veidrate kehade sekka. Oli 90 cm pikkune väike 21 aastane poiss, kelle puhul avastati, et ta ema kõhus olles ei kasvanud ning sündis 33. nädalal ja oli 28. nädala mõõtudes. Nüüd on 6 aastase vaimse tasemega ning ta pm sureb varsti ära. Nagu mida noh. Miks ma teen endale nii?
Kõige hullemad ongi just need osad, kus raseduse ajal läheb midagi pekki ja siis ma istun siin ja mõtlen, et "no selge, NEVER ei saa teist last endale". Meie tüdruku puhul kahtlustati vereproovide järgi Downi sündroomi, siis tehti kaks korda looteveeuuringut (esimese materjal läks kaduma) ja samuti peale sündi on igast jama olnud ning haigusi kahtlustatud. Ega tegelikult ei teagi keegi, mida üks inimelu tähendab, kui see on sinu enda laps. Tahad võtta kõik asjad endale ja siis kannatada ise, peaasi, et tema seda läbi elama ei peaks.
Olime siin tüdrukuga üks hetk haiglas paariks tunniks, kus pandi talle kanüül ja siis ta lihtsalt ei nutnudki, vaid ainult vaikselt nuuksus ja siis hoidsin teda ise samal ajal kinni ja tahtsin ise nutta, kuna ta ju nii pisike alles ja miks see peab toimuma ja miks ma teen seda oma lapsele jne... Aga see kõik oli lõpuks vajalik ja andis meile täpseid vastuseid :)
Kui tüdrukule rinda andsin (sai kokku 1a1k), mõtlesin vahepeal selle peale, et äkki ma pean kuskile haiglasse vms minema ja siis tüdruk ei ole saanud pulbrit ja siis ta ei saa süüa ja siis tekitasin endale paanikat. Aga ei, muudes asjades olen ma normaalne. :) Usun, et ma pole ainuke muretsev ema.
Ja siis ma vaatangi kõiki neid emasid, kes järjest üks-kaks-kolm last saavad ja sellistele asjadele ei mõtle. Ma vist reageerin üle jne, aga alati jääb ju võimalus, et midagi võib juhtuda. Ma arvan, et mul on tüdruku aegsed ebameeldivused liiga eredalt veel meeles ja selle tõttu ka järgmise lapse plaanid tulevastesse aastatesse edasi lükatud. Õnneks pole sõbrannadel lapsi veel plaanis ja mehe õe poiss saab juba jala alla. Seega pole ka jälle külla minnes "meil on üht veel vaja" vaid et "ei näpi seda, ära mine sinna, ei lükka poissi pikali, poiss läheb pliidi juurde" jne jne. Siis kui mehe õe poiss sündis, oli mul küll samaaegselt "issand kui nunnu" ja "jumal tänatud, et meie tüdruk enam ei ilasta" :)
Aga noh, seni kuni mul veel uue lapse paanika peas, ei tule ka järgmist. Eks kui õige aeg käes, tuleb ka kauaoodatud kaunikene ja rahulikum emme. Loodetavasti ei soovi järgmine meie plaanide väliselt tulema hakata, mulle meeldivad meie plaanid.
Kõige hullemad ongi just need osad, kus raseduse ajal läheb midagi pekki ja siis ma istun siin ja mõtlen, et "no selge, NEVER ei saa teist last endale". Meie tüdruku puhul kahtlustati vereproovide järgi Downi sündroomi, siis tehti kaks korda looteveeuuringut (esimese materjal läks kaduma) ja samuti peale sündi on igast jama olnud ning haigusi kahtlustatud. Ega tegelikult ei teagi keegi, mida üks inimelu tähendab, kui see on sinu enda laps. Tahad võtta kõik asjad endale ja siis kannatada ise, peaasi, et tema seda läbi elama ei peaks.
Olime siin tüdrukuga üks hetk haiglas paariks tunniks, kus pandi talle kanüül ja siis ta lihtsalt ei nutnudki, vaid ainult vaikselt nuuksus ja siis hoidsin teda ise samal ajal kinni ja tahtsin ise nutta, kuna ta ju nii pisike alles ja miks see peab toimuma ja miks ma teen seda oma lapsele jne... Aga see kõik oli lõpuks vajalik ja andis meile täpseid vastuseid :)
Kui tüdrukule rinda andsin (sai kokku 1a1k), mõtlesin vahepeal selle peale, et äkki ma pean kuskile haiglasse vms minema ja siis tüdruk ei ole saanud pulbrit ja siis ta ei saa süüa ja siis tekitasin endale paanikat. Aga ei, muudes asjades olen ma normaalne. :) Usun, et ma pole ainuke muretsev ema.
Ja siis ma vaatangi kõiki neid emasid, kes järjest üks-kaks-kolm last saavad ja sellistele asjadele ei mõtle. Ma vist reageerin üle jne, aga alati jääb ju võimalus, et midagi võib juhtuda. Ma arvan, et mul on tüdruku aegsed ebameeldivused liiga eredalt veel meeles ja selle tõttu ka järgmise lapse plaanid tulevastesse aastatesse edasi lükatud. Õnneks pole sõbrannadel lapsi veel plaanis ja mehe õe poiss saab juba jala alla. Seega pole ka jälle külla minnes "meil on üht veel vaja" vaid et "ei näpi seda, ära mine sinna, ei lükka poissi pikali, poiss läheb pliidi juurde" jne jne. Siis kui mehe õe poiss sündis, oli mul küll samaaegselt "issand kui nunnu" ja "jumal tänatud, et meie tüdruk enam ei ilasta" :)
Aga noh, seni kuni mul veel uue lapse paanika peas, ei tule ka järgmist. Eks kui õige aeg käes, tuleb ka kauaoodatud kaunikene ja rahulikum emme. Loodetavasti ei soovi järgmine meie plaanide väliselt tulema hakata, mulle meeldivad meie plaanid.