Mul on üks sõbranna, kes on täielik pessimist. Jah, tean, et ei pea enda ümber selliseid inimesi hoidma, aga ... ta on suht ainuke sõbranna mul Tallinnas.
Ja nii ma siis istun siin ja üritan ignoda tema kõiki "mul on nii sitt mees" ja "ma olen niisama ka nii paks" hädasid. See on küll tõsi, et ta mees on töll ja täielik jobu, aga no kurat. Rääkisin oma emale ka sõbrannast ja ta ütles, et "jätku siis maha", ma ütlesin, et ei saa kuna siis ei saa rahaliselt hakkama. Siis ema ütles selle peale "siis olgu vait ja elagu" :D
Kõige hullem selle asja puhul ongi see, et ükskõik, mis ma ütlen või üritan asja helgemaks muuta, suudab tema leida 3 asja, mis on absoluutselt halvad.
Üks hetk oli selline, kus isegi mu mees naeris kõht kõveras. Sõbranna käis siis ühes trennis kuna ta on "nii paks ja kole peale selle" ja siis muidugi nagu ikka olid tal lihased valusad peale seda. Ütlesin siis talle, et tehku kodus edasi, et nii peabki olema kui pole aasta(kümne)id trenni teinud. Siis ütles, et ok, üritab. Järgmine hetk ütles, et "ma ei saa, valus on" ... TOHOH, POLEKS USKUNUDKI! :D No ja siis ütlesin, et tehku ikka edasi, et pärast pole enam nii valus ja siis paneb "ja kes siis pärast lapsega tegeleb kui ema on invaliid?" .. nagu mida noh. Mulle jäi tunne, nagu ma oleks öelnud talle, et hüpaku kalju pealt alla ja siis üritagu edasi elada. No ma ei tea. No ja siis ütlesin, et tehku ikka edasi, et läbi valu teedki, siis tead, et mõjub jne. Ja siis tema ütles "siis teen kui valu ära kaob". Ütlesin, et siis tuleb ju uuesti kuna lihas läheb nõrgaks jälle. Siis ütles, et "siis teen jälle mingi aja tagant." No ja ütlesin, et tehku natuke aega ja siis puhaku ja siis natuke jne. Siis ütles, et "okei, teen ja siis puhkan 30 minti ja siis teen natuke ja nii teen terve päeva trenni". Küsisin, et kes teeb 30 mindise puhkepause? No ja siis sõbranna paneb "no näed, lahendust polegi."
Ja nii ma siis istun siin ja üritan ignoda tema kõiki "mul on nii sitt mees" ja "ma olen niisama ka nii paks" hädasid. See on küll tõsi, et ta mees on töll ja täielik jobu, aga no kurat. Rääkisin oma emale ka sõbrannast ja ta ütles, et "jätku siis maha", ma ütlesin, et ei saa kuna siis ei saa rahaliselt hakkama. Siis ema ütles selle peale "siis olgu vait ja elagu" :D
Kõige hullem selle asja puhul ongi see, et ükskõik, mis ma ütlen või üritan asja helgemaks muuta, suudab tema leida 3 asja, mis on absoluutselt halvad.
Üks hetk oli selline, kus isegi mu mees naeris kõht kõveras. Sõbranna käis siis ühes trennis kuna ta on "nii paks ja kole peale selle" ja siis muidugi nagu ikka olid tal lihased valusad peale seda. Ütlesin siis talle, et tehku kodus edasi, et nii peabki olema kui pole aasta(kümne)id trenni teinud. Siis ütles, et ok, üritab. Järgmine hetk ütles, et "ma ei saa, valus on" ... TOHOH, POLEKS USKUNUDKI! :D No ja siis ütlesin, et tehku ikka edasi, et pärast pole enam nii valus ja siis paneb "ja kes siis pärast lapsega tegeleb kui ema on invaliid?" .. nagu mida noh. Mulle jäi tunne, nagu ma oleks öelnud talle, et hüpaku kalju pealt alla ja siis üritagu edasi elada. No ma ei tea. No ja siis ütlesin, et tehku ikka edasi, et läbi valu teedki, siis tead, et mõjub jne. Ja siis tema ütles "siis teen kui valu ära kaob". Ütlesin, et siis tuleb ju uuesti kuna lihas läheb nõrgaks jälle. Siis ütles, et "siis teen jälle mingi aja tagant." No ja ütlesin, et tehku natuke aega ja siis puhaku ja siis natuke jne. Siis ütles, et "okei, teen ja siis puhkan 30 minti ja siis teen natuke ja nii teen terve päeva trenni". Küsisin, et kes teeb 30 mindise puhkepause? No ja siis sõbranna paneb "no näed, lahendust polegi."