Kunagi lapse kasvatamise juures tuleb kätte hetk, kus istud kodus, laps vahib tuimalt telekaekraani ning kurdad oma FB grupi emmedele, et "nüüd on katk kätte tulnud".
Meil on siin viimased paar päeva nohused olnud ning noh, nohu väga hull polegi, aga sellega kaasnev "nohuköha" nagu seda nimetame, on küll päris kurnav. Asi hakkab just öösiti pihta kui tüdruk hingab arvatavasti läbi suu ja siis kurk kuivab ära ja sisuliselt noh... köhib terve öö läbi. Päeval on kõik uhke ja äge, pole nohust ega haigusest kuuldagi. Esimene päev muidugi oli nägu tatti täis ja nüüd on nohu kinnisem. Seega on meie parimad sõbrad Humer ja Rhinomer, nagu igal toredal lapsevanemal. Ainuke reliikvia, mis puudu, on inhalaator. Ma tavaliselt ikka selline inimene, kes ostab asju siis, kui täitsa hull olukord majas ja siis kirun end maapõhja, et miks ma seda varem juba ei teinud. Sama ka inhalaatoriga. Räägitakse igal pool, et "oi kui kasulik, lasteaias ikka täielik must-have" aga lohutan ise end sellega, et lasteaed pole käes (kes teab, kas saabki üldse, Tallinnat arvestades). Seega istub meie inhalaator ikka veel poeriiulil ja ootab nukralt seda maagilist lasteaia aega, kus pooljooksen poodi teda riiulilt krabama. Mina mäletan vanast ajast vana head kartuliauru, mille vastu puiklesin ja visklesin. Soodaauru tegin viimati raseduse ajal kuna siis ei tohtinud ju ühtegi ninaspreid vms kasutada. Piin, ma ütlen.
Teate, nohus olemine on kallis lõbu. Rhinomeri otsad on ühekordsed ja pakk maksab 6-7 euri kandis. Suurema nohulaari korral puristad korraga 4 tükki läbi ja tutkit brat. Seega üritangi oma nublule nuuskamist selgeks õpetada. Ainuke aga, mida pole selgeks õpetanud talle, on nuuskamine. Ma võin ise endal pool sisikonda ka demonstreerimiseks välja nuusata ja siis tema vaatab mind pöörab otsa ringi ja näitab mulle lehma mänguasja. Läheb hästi.
Palavik on üks saatanast asi. Mäletan viimast korda, kus hommikul ärkas ja oli kuidagi nagu liiga soe. No mõtlesin, et äkki rahmeldas end juba soojaks ja lasin olla. Ühel hetkel aga nägin, et tüdruk vajub järjest rohkem löntsi. Nonii, nüüd on käes. Kuna tean, et palavikku ei tohi kohe alla tooma hakata, kontrollisin tihti ning üritasin head ja paremaga tuju üleval hoida. Ühel hetkel aga tüdruk väsis ära nii et jäi mu süles magama ja ärgates oli veel rohkem tulikuum. Siiamaani tulevad külmavärinad peale kui meenutan hetke, kus ta lihtsalt lebas diivanil ja tihkus vaikselt nutta. Siis kraadisingi ja oligi üle 39 see temperatuur. Küünal peffi ja jäime alanemist ootama. Terve õhtu oli selline üles-alla kõikumine ja no ega palaviku korral väga midagi teha ei saagi, lihtsalt ootad oma lunastust juba, et tuleks see kasvõi mulle, ma väriseksin ise ja kannataksin heameelega. Järgmine päev pidime minema kaaluma ja mõõtma oma 1,5 aasta näite ja läksime palavikus sinna, et siis saab ka arst üle vaadata. Ega me targemaks ei saanudki ja tulime sama hästi koju tagasi. Tüdruk magas lõunaune ära ja palavik oli nagu käega pühitud. Kõik... poolteist päeva palavikku ja kõik. Ei teadnudki, keda tänavalt esimesena musitama hakata, aga õnneks sinna ikka ei jooksnud (meil naabrimees vana karvane joodik, oleks endale veel mõne vana karvase joodiku haiguse üles korjanud).
Aga nagu teada, siis ühel hetkel need murravadki su maha ja siis nutad ja palud, et surm juba kiiremini saabuks. Okei, köha ja nohuga päris mitte, aga palavikuga loed küll sekundeid, millal mees koju peaks tulema ja juhtimise üle võtab. Läheme nüüd käime käppelt maja taga apteegis ära ja ostame kurikuulsaid Rhinomeri otsikuid (nutad ja maksad, ma ütlen), koorin tüdrukule greipi ja lõikan kapi peale küüslauku haisema. Et ikka mehel hea oleks tuppa sisse astuda, küüslaugu haisu sisse. Et ootaks siis praad ja seksikas naine, ei, küüslauk ning kodustes dressides last põetav tädike :D
Meil on siin viimased paar päeva nohused olnud ning noh, nohu väga hull polegi, aga sellega kaasnev "nohuköha" nagu seda nimetame, on küll päris kurnav. Asi hakkab just öösiti pihta kui tüdruk hingab arvatavasti läbi suu ja siis kurk kuivab ära ja sisuliselt noh... köhib terve öö läbi. Päeval on kõik uhke ja äge, pole nohust ega haigusest kuuldagi. Esimene päev muidugi oli nägu tatti täis ja nüüd on nohu kinnisem. Seega on meie parimad sõbrad Humer ja Rhinomer, nagu igal toredal lapsevanemal. Ainuke reliikvia, mis puudu, on inhalaator. Ma tavaliselt ikka selline inimene, kes ostab asju siis, kui täitsa hull olukord majas ja siis kirun end maapõhja, et miks ma seda varem juba ei teinud. Sama ka inhalaatoriga. Räägitakse igal pool, et "oi kui kasulik, lasteaias ikka täielik must-have" aga lohutan ise end sellega, et lasteaed pole käes (kes teab, kas saabki üldse, Tallinnat arvestades). Seega istub meie inhalaator ikka veel poeriiulil ja ootab nukralt seda maagilist lasteaia aega, kus pooljooksen poodi teda riiulilt krabama. Mina mäletan vanast ajast vana head kartuliauru, mille vastu puiklesin ja visklesin. Soodaauru tegin viimati raseduse ajal kuna siis ei tohtinud ju ühtegi ninaspreid vms kasutada. Piin, ma ütlen.
Teate, nohus olemine on kallis lõbu. Rhinomeri otsad on ühekordsed ja pakk maksab 6-7 euri kandis. Suurema nohulaari korral puristad korraga 4 tükki läbi ja tutkit brat. Seega üritangi oma nublule nuuskamist selgeks õpetada. Ainuke aga, mida pole selgeks õpetanud talle, on nuuskamine. Ma võin ise endal pool sisikonda ka demonstreerimiseks välja nuusata ja siis tema vaatab mind pöörab otsa ringi ja näitab mulle lehma mänguasja. Läheb hästi.
Palavik on üks saatanast asi. Mäletan viimast korda, kus hommikul ärkas ja oli kuidagi nagu liiga soe. No mõtlesin, et äkki rahmeldas end juba soojaks ja lasin olla. Ühel hetkel aga nägin, et tüdruk vajub järjest rohkem löntsi. Nonii, nüüd on käes. Kuna tean, et palavikku ei tohi kohe alla tooma hakata, kontrollisin tihti ning üritasin head ja paremaga tuju üleval hoida. Ühel hetkel aga tüdruk väsis ära nii et jäi mu süles magama ja ärgates oli veel rohkem tulikuum. Siiamaani tulevad külmavärinad peale kui meenutan hetke, kus ta lihtsalt lebas diivanil ja tihkus vaikselt nutta. Siis kraadisingi ja oligi üle 39 see temperatuur. Küünal peffi ja jäime alanemist ootama. Terve õhtu oli selline üles-alla kõikumine ja no ega palaviku korral väga midagi teha ei saagi, lihtsalt ootad oma lunastust juba, et tuleks see kasvõi mulle, ma väriseksin ise ja kannataksin heameelega. Järgmine päev pidime minema kaaluma ja mõõtma oma 1,5 aasta näite ja läksime palavikus sinna, et siis saab ka arst üle vaadata. Ega me targemaks ei saanudki ja tulime sama hästi koju tagasi. Tüdruk magas lõunaune ära ja palavik oli nagu käega pühitud. Kõik... poolteist päeva palavikku ja kõik. Ei teadnudki, keda tänavalt esimesena musitama hakata, aga õnneks sinna ikka ei jooksnud (meil naabrimees vana karvane joodik, oleks endale veel mõne vana karvase joodiku haiguse üles korjanud).
Aga nagu teada, siis ühel hetkel need murravadki su maha ja siis nutad ja palud, et surm juba kiiremini saabuks. Okei, köha ja nohuga päris mitte, aga palavikuga loed küll sekundeid, millal mees koju peaks tulema ja juhtimise üle võtab. Läheme nüüd käime käppelt maja taga apteegis ära ja ostame kurikuulsaid Rhinomeri otsikuid (nutad ja maksad, ma ütlen), koorin tüdrukule greipi ja lõikan kapi peale küüslauku haisema. Et ikka mehel hea oleks tuppa sisse astuda, küüslaugu haisu sisse. Et ootaks siis praad ja seksikas naine, ei, küüslauk ning kodustes dressides last põetav tädike :D