Me oleme täitsa enda kodus! Või noh... natuke ka panga oma, aga ikkagi enda!
Kõige selle aja jooksul oleme ostnud mööblit, kolinud, oodanud mööblit ja ikka istume põrandal. Diivani peaksime kätte saama juuli alguses, siis vaatame endale televiisori aluskapi ja siis ma tõstan käed üles ja ütlen, et "aitab praegu, aitab" :)
Ega see lihtne pole. Mitu korda oleme elukaaslasega tülli pööranud, ära leppinud ja uuesti tülli pööranud. Ega öelda niisama, et õiget pilti enda kõrval elavast inimesest näe enne, kui koos remonti teinud. Me kolisime ja no ikka mõni hetk mõtlesid küll, et me ei saa ikka üksteisest üldse aru! Aga noh, lõpuks paned voodi kokku ja viskad ikka koos rõõmsalt pikali :) Nii et kui selle üle elame, elame ka kõik muu.
Siia sisse astudes mõtlesime, et meil on vaja voodit ja diivanit ja muud nipet-näpet. Kui aga omanikud võtsid ka lambid kaasa, oli meie esimene käik hoopis lambipoodi, mitte diivanit valima. Nüüdseks on kolmest vajalikust lambist 2 olemas. Kuna kolmas läheb tüdruku tuppa, on selleni veel aega.
Tegelikult lähebki see ikka nii, et kui hakata mõtlema, et mida päris enda koju vaja on, siis esimesena mõtled ikka suuri asju. Siis avastad sellised asjad, et vannitoa põrandal peaksid matid olema, koridori oleks porivaipa vaja, ahjaa, ilma pannita ei saa ka süüa teha. Siiamaani on mul vannitoas maas kilekott asjadega, mis kõik peaksid vannituppa kuuluma, aga mida kuhugi panna pole. Seega otsin endale punutud korvi kaanega, kuhu need asjad panna saaksin. Aga mida pole, on punutud korv kaanega. Ja nii see kilekott seal maas istubki.
Samas aga ei ole elu igav. Iga päev on midagi vaja teha. Tüdrukuga arstil käia, täna käisime porivaipa ostmas, õhtuks ka ju süüa vaja? Ja nii see käibki, istuda saab siis kui ilm on kehv või tüdruk magab. Nii et elu ketrab edasi ja eks näha ole, mis tulevik ees ootab :)
Kõige selle aja jooksul oleme ostnud mööblit, kolinud, oodanud mööblit ja ikka istume põrandal. Diivani peaksime kätte saama juuli alguses, siis vaatame endale televiisori aluskapi ja siis ma tõstan käed üles ja ütlen, et "aitab praegu, aitab" :)
Ega see lihtne pole. Mitu korda oleme elukaaslasega tülli pööranud, ära leppinud ja uuesti tülli pööranud. Ega öelda niisama, et õiget pilti enda kõrval elavast inimesest näe enne, kui koos remonti teinud. Me kolisime ja no ikka mõni hetk mõtlesid küll, et me ei saa ikka üksteisest üldse aru! Aga noh, lõpuks paned voodi kokku ja viskad ikka koos rõõmsalt pikali :) Nii et kui selle üle elame, elame ka kõik muu.
Siia sisse astudes mõtlesime, et meil on vaja voodit ja diivanit ja muud nipet-näpet. Kui aga omanikud võtsid ka lambid kaasa, oli meie esimene käik hoopis lambipoodi, mitte diivanit valima. Nüüdseks on kolmest vajalikust lambist 2 olemas. Kuna kolmas läheb tüdruku tuppa, on selleni veel aega.
Tegelikult lähebki see ikka nii, et kui hakata mõtlema, et mida päris enda koju vaja on, siis esimesena mõtled ikka suuri asju. Siis avastad sellised asjad, et vannitoa põrandal peaksid matid olema, koridori oleks porivaipa vaja, ahjaa, ilma pannita ei saa ka süüa teha. Siiamaani on mul vannitoas maas kilekott asjadega, mis kõik peaksid vannituppa kuuluma, aga mida kuhugi panna pole. Seega otsin endale punutud korvi kaanega, kuhu need asjad panna saaksin. Aga mida pole, on punutud korv kaanega. Ja nii see kilekott seal maas istubki.
Samas aga ei ole elu igav. Iga päev on midagi vaja teha. Tüdrukuga arstil käia, täna käisime porivaipa ostmas, õhtuks ka ju süüa vaja? Ja nii see käibki, istuda saab siis kui ilm on kehv või tüdruk magab. Nii et elu ketrab edasi ja eks näha ole, mis tulevik ees ootab :)