Täna helistati ja anti sisuliselt teada, et see korter jääb siiski meie võimalustest välja. Juhul kui me ei kraabi kuskilt 18 000 kokku, mis on ju nii võimalik... unenägudes. Mees on löödud, mina olen löödud. Ainuke rõõmupall on meil ikka tüdruk. (Käisime täna arstil nii, et tavaline uneaeg nihkus 2 tunni võrra hilisema peale ning lõpus pidi peaaegu poti peal magama jääma, endal suu kohupiimakreemi täis.) Praegu tundub miskipärast, et ükski korter ei taha meie juurde tulla. Me oleme ju nii kõvasti soovinud. Vaatasime ka üht korterit, mille alguses välistasime kauguse tõttu, aga väga soodsa hinna nimel jäi siiski silma. Tingimused olid ka väga head. Kirjutasin siis täna maaklerile, et kas on veel vaba ja muidugi on huviline olemas. Nii et...ei ole meie aeg.
Mees tunneb, et on ise süüdi ja mina tunnen END ise süüdi kuna elame sisuliselt tema rahakotist.
Mees tunneb, et on ise süüdi ja mina tunnen END ise süüdi kuna elame sisuliselt tema rahakotist.