Me oleme seda teed juba ühe korra tallanud ning lõppes eelmine kord sellega, et mees tuli korteri ostmise asemel töölt ära. Nii loogiline see kõik oligi, aga praegu siis algusest peale.
Kevadel-suvel 2014 hakkasime otsima korterit, mis oleks täitsa oma ja meie nõuetele vastav. Kuna me pole väga kuldsete kätega ning samuti "ah, mis seal ikka, las kapiuks kukub eest ja tapeeti koorub seinalt" inimesed, siis meil oli ikka päris pikk nimekiri, mis meie kriteeriumid uue korteri puhul on. Enda arust ei ole väga palju küsitud kui soovime vahetatud aknaid, vähemalt vannituba + köök renoveeritud ja põrand ei mädane jala all, max 5 kordne maja. Suures plaanis sellised meie vajadused on... aga kus sa sellega! Tapeeti suudame vahetada ja seina värvida, selles pole asi. Kui aga lähed vaatama kallist korterit, mille hind on kivikõva (ei ole läbirääkimisvõimalustki) ja lae ja seina vahelised liistud on sinna pandud, liimi asemel makrofleksi kasutades... süda läheb pahaks noh (meie eilne kogemus).
Sügisel siis leidsime endale unistuste korteri ja hind oli sobiv ja kõik oi hea ja pankade räägitud ja ma valisin diivanit välja juba ja... seda rohkem vajus mu mees näost ära. Ta polnud kaua aega õnnelik olnud oma töö peal ning asjad kuhjusid hunnikusse, millega ta hakkama ei saanud ja pidi kodus lisaks põhiasjadele ka veel tööga tegelema. Mis elu see on... Ja seega otsustasimegi lasta see korter vabaks, mees töölt ära ning oodata paremat võimalust. Mul on tähtsam see, et mul on õnnelik mees kui et õnnetu mees ja uus kodu.
Kuu aega hiljem sai mees uude kohta tööle ja siis vaikselt ikka poetasin talle, et "oleksime võinud korteri osta ja säästudest elada selle kuu aega", aga see on küll tõsi, et oleks võinud ka nii minna, et ta oleks v-o alles aasta pärast tööle saanud. Seega istume oma üürikas, maksame seda nagu surnud lehma, aga nüüd siis oleme uuesti selle ostmise tee ette võtnud.
Mehel sai varasemalt katseaeg läbi ning nüüd vaatame ja käime. Hoiame ühe korteri koha pealt praegu hinge kinni, aga mulle tundub, et see on SEE.
Peamine eesmärk sellel postitusel on tegelikult, et kuivõrd nõme kogu see süsteem ikka on no. Leiad netis sobiva korteri, tahad vaatama minna... 50/50 võimalus, et on juba broneeritud/on huviline olemas. Isegi kui saad vaatama, öeldakse sulle kohe, et "täna on 3 klienti olnud vaatamas". Seega su lahendus on see, et kas ütled kohe, et "JAH, VÕTAME" või on 2 päeva hiljem broneeritud/huviline olemas. Oma kodu ostmine ei peaks olema nagu mingi üürika leidmine, et kes ees, see mees ja kas NÜÜD võtate või läheb järgmisele. Aga nii see on. Ja asi ei lõppe sellega... siis hakkad pankade vahet jooksma ja küsima pakkumisi ja hindajat otsima. Saad parima pakkumise, siis öeldakse teisest pangast, et "see, kes parema pakkumise teeb, see on nõme ja nemad keeravad käru" ... tegelt keeravad mõlemad nagunii. Ja siis notar ja siis hinnaga läbirääkimised ja mis jääb korterisse ja miks see on nii-naa jne jne jne. Kuni lõpuks selle ajani, et saad võtmed kätte, istud oma tühja tuppa maha ja mõtled, et nüüd rahakott tühi, kõik ära makstud ja tehtud ja saab elama hakata.
Ja siis vaatad, et pole külmkappigi, kuhu toitu sisse muretseda ja läheb kõik samamoodi edasi.. :)
Aga see on juba tulevikumuusika, praegusel hetkel aga hoiame hinge kinni ja pöidlaid pihus, et laabuks seekord kõik nii, nagu meie seda soovime.
Kevadel-suvel 2014 hakkasime otsima korterit, mis oleks täitsa oma ja meie nõuetele vastav. Kuna me pole väga kuldsete kätega ning samuti "ah, mis seal ikka, las kapiuks kukub eest ja tapeeti koorub seinalt" inimesed, siis meil oli ikka päris pikk nimekiri, mis meie kriteeriumid uue korteri puhul on. Enda arust ei ole väga palju küsitud kui soovime vahetatud aknaid, vähemalt vannituba + köök renoveeritud ja põrand ei mädane jala all, max 5 kordne maja. Suures plaanis sellised meie vajadused on... aga kus sa sellega! Tapeeti suudame vahetada ja seina värvida, selles pole asi. Kui aga lähed vaatama kallist korterit, mille hind on kivikõva (ei ole läbirääkimisvõimalustki) ja lae ja seina vahelised liistud on sinna pandud, liimi asemel makrofleksi kasutades... süda läheb pahaks noh (meie eilne kogemus).
Sügisel siis leidsime endale unistuste korteri ja hind oli sobiv ja kõik oi hea ja pankade räägitud ja ma valisin diivanit välja juba ja... seda rohkem vajus mu mees näost ära. Ta polnud kaua aega õnnelik olnud oma töö peal ning asjad kuhjusid hunnikusse, millega ta hakkama ei saanud ja pidi kodus lisaks põhiasjadele ka veel tööga tegelema. Mis elu see on... Ja seega otsustasimegi lasta see korter vabaks, mees töölt ära ning oodata paremat võimalust. Mul on tähtsam see, et mul on õnnelik mees kui et õnnetu mees ja uus kodu.
Kuu aega hiljem sai mees uude kohta tööle ja siis vaikselt ikka poetasin talle, et "oleksime võinud korteri osta ja säästudest elada selle kuu aega", aga see on küll tõsi, et oleks võinud ka nii minna, et ta oleks v-o alles aasta pärast tööle saanud. Seega istume oma üürikas, maksame seda nagu surnud lehma, aga nüüd siis oleme uuesti selle ostmise tee ette võtnud.
Mehel sai varasemalt katseaeg läbi ning nüüd vaatame ja käime. Hoiame ühe korteri koha pealt praegu hinge kinni, aga mulle tundub, et see on SEE.
Peamine eesmärk sellel postitusel on tegelikult, et kuivõrd nõme kogu see süsteem ikka on no. Leiad netis sobiva korteri, tahad vaatama minna... 50/50 võimalus, et on juba broneeritud/on huviline olemas. Isegi kui saad vaatama, öeldakse sulle kohe, et "täna on 3 klienti olnud vaatamas". Seega su lahendus on see, et kas ütled kohe, et "JAH, VÕTAME" või on 2 päeva hiljem broneeritud/huviline olemas. Oma kodu ostmine ei peaks olema nagu mingi üürika leidmine, et kes ees, see mees ja kas NÜÜD võtate või läheb järgmisele. Aga nii see on. Ja asi ei lõppe sellega... siis hakkad pankade vahet jooksma ja küsima pakkumisi ja hindajat otsima. Saad parima pakkumise, siis öeldakse teisest pangast, et "see, kes parema pakkumise teeb, see on nõme ja nemad keeravad käru" ... tegelt keeravad mõlemad nagunii. Ja siis notar ja siis hinnaga läbirääkimised ja mis jääb korterisse ja miks see on nii-naa jne jne jne. Kuni lõpuks selle ajani, et saad võtmed kätte, istud oma tühja tuppa maha ja mõtled, et nüüd rahakott tühi, kõik ära makstud ja tehtud ja saab elama hakata.
Ja siis vaatad, et pole külmkappigi, kuhu toitu sisse muretseda ja läheb kõik samamoodi edasi.. :)
Aga see on juba tulevikumuusika, praegusel hetkel aga hoiame hinge kinni ja pöidlaid pihus, et laabuks seekord kõik nii, nagu meie seda soovime.