Täna saime siis korteri hindamise kätte ja hinnati korterit kõrgemalt kui tegelik hind, no tore on. Lootsin, et sellega uudised lõpevad, agaaaa ei!
Mees ütles, et ühest pangast võeti ühendust ja selle tõttu saime teada, et saame laenuks ca 1/4, mida meil vaja laenata on. ÜKS NELJANDIK! Asi kindlasti selles, et mees vahetas töökohta ja selle tõttu on ühe kuu sissetulek 0 olnud. Samuti lõppes mul vanemahüvitis ära, mille tõttu saan ma 2/3 väiksemat summat enda kontole iga kuu (tegime laenutaotluse kahe peale). Ainuke positiivne uudis raha osas on praegu olnud see, et ma hakkan saama töötukassast lapse pealt töötutoetust. Aga see ei aita meid siit olukorrast välja. Päriselt-päriselt.
Seega nutsin ikka peatäie ära, et "miks meil see nii raskelt peab käima" ja et "ühest korterist luba loobusime" jne ja siis üritasin mehele süstida positiivsust sisse kuna tema on meil see "vaimne enesepeksja" ehk et süüdistab kõiges end ning teeb end maha kuna tema tõttu ei ela me juba oma kodus jne jne. Aga kirjutasin talle pikalt, et mis on elus tähtis ning mida peame me hindama. Materiaalne kraam on teisejärguline, tähtis on see, et meil on kõik korras ja hoolime üksteisest. See, et kas meil on oma nimel korter, mis tegelikult meile ei kuulukski (30 aasta pärast kuuluks, jee..) või meil on üürikorter, mis on küll väiksem aga kõvasti parem kui paljudel noortel, on lõpuks tähtis ikka see, et oleme koos ja meil on hea olla :)
Selle noodiga peame nüüd õhtul Pärnusse sõitma, et minu vanaema 85. juubeli pidu pidada ja mehe isa 59. sünnipäeva pidada. Tuju on küll viie palli skaalal -3, aga mina löristasin oma löristused ära ja nüüd rühime ainult edasi, ei anna alla ja küll me selle korteri kätte saame!
Mees ütles, et ühest pangast võeti ühendust ja selle tõttu saime teada, et saame laenuks ca 1/4, mida meil vaja laenata on. ÜKS NELJANDIK! Asi kindlasti selles, et mees vahetas töökohta ja selle tõttu on ühe kuu sissetulek 0 olnud. Samuti lõppes mul vanemahüvitis ära, mille tõttu saan ma 2/3 väiksemat summat enda kontole iga kuu (tegime laenutaotluse kahe peale). Ainuke positiivne uudis raha osas on praegu olnud see, et ma hakkan saama töötukassast lapse pealt töötutoetust. Aga see ei aita meid siit olukorrast välja. Päriselt-päriselt.
Seega nutsin ikka peatäie ära, et "miks meil see nii raskelt peab käima" ja et "ühest korterist luba loobusime" jne ja siis üritasin mehele süstida positiivsust sisse kuna tema on meil see "vaimne enesepeksja" ehk et süüdistab kõiges end ning teeb end maha kuna tema tõttu ei ela me juba oma kodus jne jne. Aga kirjutasin talle pikalt, et mis on elus tähtis ning mida peame me hindama. Materiaalne kraam on teisejärguline, tähtis on see, et meil on kõik korras ja hoolime üksteisest. See, et kas meil on oma nimel korter, mis tegelikult meile ei kuulukski (30 aasta pärast kuuluks, jee..) või meil on üürikorter, mis on küll väiksem aga kõvasti parem kui paljudel noortel, on lõpuks tähtis ikka see, et oleme koos ja meil on hea olla :)
Selle noodiga peame nüüd õhtul Pärnusse sõitma, et minu vanaema 85. juubeli pidu pidada ja mehe isa 59. sünnipäeva pidada. Tuju on küll viie palli skaalal -3, aga mina löristasin oma löristused ära ja nüüd rühime ainult edasi, ei anna alla ja küll me selle korteri kätte saame!